Hämar saal, standardtantsud, kohviaroom, kingade sahin ja rõõmsad inimesed – just sellised märksõnad iseloomustavad tänapäeva vanema keskea tantsuõhtut kõige paremini.

On kuu esimene reedeõhtu ning linn on kuhugi kiirustavaid inimesi täis. Need, kes kuhugi ei kiirusta, on juba teatris, kontserdisaalis või baaris koha sisse võtnud, sest kell on pool kaheksa läbi. Tallinnas, Raua tänava majas number üks on aga juba kella kuuest saati tantsu vihutud. Igakuine keskealiste, õigemini eakate tantsuõhtu huvialaklubis Raavis on selle üks populaarsemaid üritusi juba pikki aastaid.

Pidulikus riietuses

Hämaras saalis siuglevad paarid tantsupõrandal, saateks juba viiskümmend aastat muusikuna tegutsenud ning peaaegu sama kaua õhtujuhi ja pulmavanema ametit pidanud Madis Laini mahe lauluhääl. Ta kaverdab tuntud lugusid nii Orumetsa, Nuude, Stenfeldti jt omal ajal tuntud lauljate repertuaarist, sekka midagi rahvalikkugi. Kuna tantsijad on juba vanemas keskeas, eakamatel aastaid turjal rohkem kui kaheksakümmend, siis fonogrammi volüümi pole põhja keeratud. Saab vabalt juttu ajada. Ei mingit kahtlust, et pidulised on tulekuks vaeva näinud – nii mehed kui naised on selga pannud peoriided ja jalga tantsukingad.

Tantsivate paaride samme on selgelt kuulda isegi tantsusaali eesruumi, kus külalisi võtab vastu klubijuht Koidula Raudmägi. Särtsakas daam, kes mittetulundusühingul hinge sees hoiab.

Kuigi tantsuõhtu, millest osavõtt on kõigile täiesti tasuta, kestab kella kuuest ja lõpeb kell üheksa, seab mõni üksik end juba lahkuma – ju siis oli tantsu juba piisavalt keerutatud või oodatakse teda koju. Üldiselt saabutakse kohale aegsasti, mõni on kohal juba kella viiest, et ennast valmis seada ja lehti lugedes või telekat vaadates aega parajaks teha. Kõik muu tegevus jäetakse aga hetkega sinnapaika, kui kõlab esimene tantsuviis ja põrand on hoobilt rahvast täis.

Tantsi või üksinda

Tuleval aastal 30. sünnipäeva tähistava Raavise asutas kunagine Tallinna pensioniameti juhataja Gennadi Vihman ja see sai oma nime kunagi siin tegutsenud huviringide järgi. Nendeks olid rahvatantsuring Raabiku, koor Videvik ja vene seltskond Suaree, mis koosnes eeskätt Peterburist ja Pihkva kandist Eestisse elama sattunud intellektuaalidest.

„See oli superseltskond,“ õhkab Koidula, „laulsid ja lugesid üksteisele luuletusi.“

Täna tegutsevad siin rahvatantsijad, naisansambel, võimlejad, mulkide selts, Kalevi spordiveteranid ja kes kõik veel.

„Kõik on oodatud,“ tähendab klubijuht, pidades silmas igakuiseid tantsuõhtuid nagu täna. „Võid olla alla või üle keskea, kõik võivad tulla. Üldiselt käivad seni siiski juba pensioniealised.“

Koidula meenutab endisi aegu, kui tüdrukud istusid seina ääres ja poisid passisid ukse juures, et ühel hetkel süda rindu võtta, silmarõõmu ees kummardada ja teda tantsule paluda. Kõik see on jäänud minevikku. Paljud tänase tantsõhtu tähtpaarid on ilmselt sündinud just säärastest õhtutest ning terveks eluks kokku jäänud, mistõttu on tuldud enamasti abikaasaga koos.

Aastatega on üksteisega sõbrunetudki, mistõttu on, millest rääkida. Ent maailm on muutunud. Kui varem pälvisid partnerita tantsupõrandal soleerijad üleüldist tähelepanu, siis nüüd ei tehta sellest isegi konservatiivsemas seltskonnas numbrit.

„Võib ka üksinda tantsida, aga kui mehi on vahel naistest vähem, ei vaata keegi ka naistantsupaaridele viltu,“ märgib Koidula. „On tuldud isegi karguga. Paneb kargu kõrvale, tantsib ära ja läheb, aga kahjuks seda härrasmeest enam meie seas ei ole. Aga no näete, kui rõõmus rahvas meil on! Muudkui küsivad, et miks sa neid õhtuid rohkem ei tee, aga saal on tihtipeale muuga hõivatud.“

Otse Soomest

Madis Lain kuulutab välja vaheaja ja paneb peale vaikse muusika. Kuulda on, et laulab 80ndate diskotäht CC Catch.

Madis on laitmatult istuvas ülikonnas mees, kes muusikuleiba erinevates kõrtsides ja kollektiivides söönud. Lõpetanud Otsa-nimelise muusikakooli kontrabassi erialal, mängis ta pikalt basskitarri.

„Mulle meeldivad seltskonnatantsud ja inimesed, kes neid tantsida tahavad. Taolist tantsukultuuri jääb üha vähemaks, lastele neid ju enam koolis ei õpetata, ei tea, milles asi on. Inimesed naudivad tantsimist, plaksutavad – see on kõige tähtsam,“ põhjendab Madis, miks ta juba enam kui kümme aastat iga kuu esimesel reedel Raavises kohal on.

Valss, tango, rumba, tša-tša-tša – kõik läheb peale, põrand ei jää kunagi tühjaks. Soovilugusid tellitakse harva ning Madis püüab lugude valimisel jälgida, et kava oleks vaheldusrikas ning lähtub isegi aastaaegadest. Täna on ta valinud ette mängimiseks nii mõnegi loo talvest ja jõuluootusest.

Leidnud endale koroona-ajal interneti teel südamedaami, tuleb Madis kohale lausa oma uuest elupaigast Soomest. Viimasel ajal on mees avastanud ande ka matusekõnelejana, mistõttu veab ta täna tantsuõhtut, homme aga viib Pärnamäel läbi igavikuteele mineku talituse.

Naiste võim

Vaheaeg saab läbi ja Madis kiirustab pulti tagasi. Meie aga jutleme pisut laudkonnaga, mis koosneb kolmest daamist ja kolmest härrast.

„Tantsimine,“ kostab vastuseks küsimusele, mis on kokku tulemise peamine põhjus. „Lisaks oleme aastatega kõik juba tuttavaks ja sõbraks saanud.“

Kuigi laudkonnas ollakse arvamusel, et tänapäeval pole vaja eraldi naiste valikut välja kuulutada, sest kõik võivad valida kõiki, teeb Madis seda vana kombe kohaselt just nüüd siiski.

„Kui naised tahavad, siis naised ka lähevad,“ ütleb Katrin.

„Jah, naiste võim hakkab üha enam üle käima,“ nendib Lembit.

„Mis teha, kui mehed nii mökud on. Kaua sa jõuad oodata, kui tahad tantsida?“ ei jää Katrin vastust võlgu.

Ühele osale seltskonnast meeldib enim liuelda aeglase valsi rütmis, teistele sümpatiseerivad hoopis ladina-ameerika tantsud.

„Siin käivad inimesed, kes viiskümmend aastat tantsuõhtutel käinud,“ märgivad mehed.

„Ja me käime mujal ka,“ avaldavad Helgi ja Helle, «Pirital ja Kajas ja Lindakivis, neid korraldatakse ka päevakeskustes. On paare, kes väisavad pidusid kaks korda kuus, aga on neidki, kes tantsivad kuus korda.

„Mõnel on fanatism nii tugev, et ilma selleta nad ei saa. See on terviselegi hea, südamele eriti ja hoiab vormis,“ tähendab Robert.

Tulge tantsima!

Lisalugusid Madis reeglina ei lase. Ütleb, et nüüd tuleb viimane lugu ning kui see on kõlanud, asutavad tantsijad end koduteele.

„Nad on eakad, väsivad ära, peavad koju ikka tervetena jõudma,“ ütleb Madis.

Aga mis siis saab, kui pärast tänast artiklit tuleb järgmisel korral nii palju rahvast kohale, et kõik saaligi ära ei mahu?

„Siis tantsime koridoris!“ lausub Koidula naerdes.